Jalaseent diagnoositakse sageli ekslikult

Jalgade seenhaigus on üsna sageli kõne all. Mõnikord diagnoosivad seda endal inimesed, kes tegelikult on täiesti terved, samas aga on paljud seenhaiguse kandjad veendunud, et neid see probleem ei puuduta. Haigus on üheaegselt nii üle- kui ka aladiagnoositud.

Erika Gering / jalaraviõde
Jalaravi Kliinik OÜ

Jalaseenhaigusest räägitakse palju. Pahatihti panevad patsiendid selle diagnoosi endale ekslikult. Teisalt aga on haigus hoopis aladiagnoositud. Meditsiin ise on arenenud ja pidevas muutumises, nii ka inimeste teadmised jalaseenhaigusest ja selle ravist. Jalaraviõena näen oma kabinetis, et jalaseene ning selle ravi kohta liigub inimeste hulgas ringi palju erinevaid arvamusi. Ravivõtted on tihti pärit rahvameditsiinist ning tänapäevase meditsiini seisukohast teinekord päris veidrad. Sellistel juhtudel on raske läbi viia korralikku patsiendiõpetust. Mõnikord olen kokku puutunud situatsiooniga, kus patsiendile oma kahtlustest rääkides ning edasisi õpetussõnu ning soovitusi jagades kuulen vastuseks: „Mind see probleem ei puuduta, ma vaatasin Google’ist – seen näeb välja hoopis teistsugune…!“. Ei ole võimalik aidata inimest, kui ta ise oma haigust ei tunnista. Eduka ravi seisukohast ei tohiks unustada patsiendi enda suhtumist oma haigusesse. Et ravi toimiks, on põhiline patsiendi informeerimine, motiveerimine ning ravi ja iseravimise toetamine. Tihtipeale peetakse kõiki paksenenud küüsi nakatunuteks. Erinevalt vananedes õhukesteks ja rabedaks muutuvatest sõrmeküüntest muutuvad varbaküüned paksemaks, tugevamaks ning võivad deformeeruda. Üheks põhjuseks on  see, et vananedes võib küüneplaadi normaalne horisontaalne kasvusuund asenduda vertikaalsega. Küüned muudkui kasvavad ja paksenevad, sest tihtipeale on vanematel inimestel raskusi enesehooldusega ning ka küünte lõikamise ja viilimisega. Sellisel juhul oleks hea pöörduda jalaravispetsialisti poole.

Et aru saada nahahaigustest, peaks teadma, milline näeb välja terve nahk ning mis on selle funktsioon. Nahk on meie suurim organ. Täiskasvanud inimese nahk võib moodustada umbes 16 protsenti keha üldmassist. Selle paksus erineb kehapiirkondades ja on ka funktsioonist sõltuv. Silmalau naha paksus võib olla 0,5 mm, aga jalatallal ulatuda 3–4 millimeetrini. Naha põhiline omadus on kaitse väliskeskkonna eest, aga ka termoregulatsioon, tundlikkus, D-vitamiini süntees. Küüned on samuti naha osad. Küünte põhiline ülesanne on kaitsta sõrme- ja varbaotsi. Nahal on lisaks füsioloogilistele faktoritele tähtis roll ka psühholoogilise heaolu tekkes. Nahk on äärmiselt nähtaval kohal ning normaalse funktsioneerimise puhul on nahal kõrge kosmeetiline, esteetiline ning kultuuriline tähtsus.

Nahal on omadus muutuda välisteguritest tingitud stressorite mõjul paksemaks. Kui aga stressoreid, nagu surve või liigne kuumus, on liiga palju ja nende toime ajaliselt liiga pikk, siis saab loomulik barjäär kahjustatud. Kui normaalne tasakaal on häiritud, on nahk vastuvõtlikum väljastpoolt tulevatele mõjutajatele, käesoleva teema puhul siis seennakkusele.

Levikuteed

Jalaseen nakkab tavaliselt üldkasutatavates ruumides: saunad, ujulad, veekeskused, riietusruumid, võimlemissaalid, pehmed vaibad. Aga seened on tegelikult kõikjal meie ümber: meie kodu põrandal, sõbranna juures kodus, sõbra juures saunas, rannaliival. Olulisimad haigustekitajad inimese nahal on dermatofüüdid. Osa dermatofüütidest põhjustab infektsioone ja nakatumist inimestevaheliselt, teised seened kanduvad inimestele üle loomadelt, kuid ka pinnasest. Nakatumine sõltub meie organismi üldisest immuunsusest ning naha terviklikkusest. Täpset põhjust, miks mõni inimene nakatub ja teine mitte, ei ole tavaliselt võimalik tuvastada. Elame igapäevaselt sõbralikult koos mikroflooraga, mis on nii meie ümber kui ka meie nahapinnal. Miks see tasakaal teinekord häirub, on raske üheselt seletada. Süüdi võib olla organismi üldine vastupanuvõime, stress, kaasuvad haigused või naha loomuliku tasakaalu muutus.

Sümptomid

Eristada tuleb jalaseenhaigust ja küüneseenhaigust. Jalaseene haiguspilt on varieeruv. See esineb tavaliselt varbavahedes (ka kubemevoltides). Seen võib esineda vähese ketendusena välimises varbavahes, sageli ka järgmises, kuid mitte mujal. Nahk on punetav, matsereerunud – haudunud välimusega, ketendav, nakatunud ala servades võivad esineda villid. Haaratud võib olla ka tallaalune ning jalatalla küljed. Iseloomulik on perioodiline sügelus. Küüneseenhaigus esineb harilikult varbaküüntel, sageli vaid mõnel küünel. Küüned on paksud, kollaka värvusega, võivad olla pragunenud või irdunud. Mõnikord on küüneseenhaigus ka jalataldadel ja varbavahes.

Ravivõimalused

Kuigi jalaseene olemasolu näitab tihtipeale kliiniline pilt, mille alusel paljud nahaarstid ravi määravad, saab haigust kindlalt diagnoosida ning kinnitada ainult hoolikalt läbi viidud laboratoorse mükootilise uuringuga. Selleks võetakse nahalt ja küünelt spetsiaalsel meetodil proovitükk, mis saadetakse steriilses katseklaasis uurimisele. Vastus saamise kiirus sõltub uuringust. Otsese mikroskopeerimise tulemused saab teada ruttu, aga seenekülvi vastused saadakse tavaliselt umbes kuu aja pärast. Proovivastuste puhul ollakse arstide hulgas tihti ettevaatlikud, kuna need võivad olla nii valenegatiivsed kui ka -positiivsed. Põhjuseid on mitmeid, aga põhiline raskus seisneb selles, et enne proovi võtmist peab olema oraalne seeneravi lõpetatud kaks kuud ja lokaalne kaks nädalat varem. Seda proovivõtmisel tihtipeale ei arvestata.

Ravi alustades oleks vaja meeles pidada, et see on mitme erialaspetsialisti ja patsiendi koostöö. Eesmärk on eelkõige kergendada patsiendi vaevusi ning nagu igasuguse ravi puhul, ei tohi tekitada rohkem kahju. Väga oluline on ravi järjepidevus. Ravi tegelik kestus sõltub nii ravitavast piirkonnast kui ka kasutatavast ravimist. Kuulen patsiente tihti kurtmas, et ravi ei mõjunud, aga küsimusele selle kestuse kohta vastatakse: „Kaks kuud“! Nahaseene ravi on lühiajalisem, aga näiteks küüneseeneravi peaks kestma sama kaua, kui palju kulub aega küüneplaadi täielikuks väljakasvatamiseks. Keskmiselt kasvab küüs üks millimeeter kuus.

Kõige esimeseks ravivõtteks võiks pidada isikliku hügieeni järgimist. Ravi aluseks on nii naha kui ka rõivastuse puhtus, samuti kodu üldine puhtus.

Rõivad, sokid ja jalanõud. Üldjuhul soovitatakse kasutada puuvillasokke. Kui aga tegemist on higistavate või külmetavate jalgadega, siis on teinekord sünteetilise lisandiga sokid esmavalik. Nendest aurustub liigne niiskus kiiremini, sokid ja jalad ei ole niisked ning ei külmeta. Sokke peab vahetama sagedasti ja pesema vähemalt 60-kraadises vees. Riiete ja sokkide pesemisel pesumasinaga tuleks pesta vähemat kogust korraga. See on nii pesemise kui ka loputamise seisukohast tõhusam. Pesta võib tavalise pesuvahendiga ja doseerimisel järgida juhendeid. Võib kasutada ka antibakteriaalseid pesuvahendeid või lisada spetsiaalseid desinfitseerivaid aineid harilikul pesemisel. Mõned sellised vahendid sobivad ka põrandapesuks. Jalanõusid tuleks samuti desinfitseerida, pihustades nendesse spetsiaalse seenevastase toimega tooteid. Kuna jalanõudes tekib kandmisel soojus ja niiskus, mis soodustavad seennakkuse levikut, siis tuleks ühtesid ja samu jalatseid võimalusel mitte kanda mitu päeva järjest, et need saaksid loomulikul teel kuivada. Võimalusel tuleks vahetada sisetaldu, et mitte soodustada vana nakkuse uut puhangut. Jalanõu peaks olema õige suurusega ja ei tohiks survet avaldada nahale ega küüntele, sest kitsas jalanõus tekib samuti liigne soojus, mis soodustab infektsiooni levikut.

Naha pesemine vähendab nahapinnal elutsevate mikroobide arvukust ja infektsiooniohtu, eesmärk on eemaldada mustus ja surnud naharakud. Samas viiakse pesemise käigus nahapinnalt ära seda kaitsevad lipiidid ning nahk muutub kuivaks. Vee kuivatava toime vähendamiseks soovitatakse lühiajalisi pesemiskordi leige veega. Saunas võib käia, kui naha seisukord ei muutu selle järel. Jalgu pestakse iga päev ja kuivatatakse hoolikalt. Erilist tähelepanu tuleks pöörata varbavahedele. Praktilise võttena soovitatakse varbavahede kuivatamiseks kasutada kosmeetilist salvrätikut, mis varvaste vahele põimitult imab endasse kogu üleliigse niiskuse. Kui jalgade desinfitseerimiseks kasutatakse alkoholiga spreisid, siis tuleb nende nahka kuivatava toime tõttu kasutada naha normaalse niiskustasakaalu taastamiseks niisutavat kreemi. Viimasel ajal on oma heade niisutavate omaduste, seenevastase toime ja kerge imendumise pärast populaarsed vahtkreemid.

Ravi

Et ravi mõjuks, siis on vaja kogu ravi vältel tagada naha normaalne niiskustasakaal. Selleks kasutatakse kergesti imenduvaid kreeme, tundlikuma naha puhul baaskreeme.

Normaalne nahk ei vaja lisaniiskust kreemitamise näol, aga kuidas aru saada, millal on naha loomulik niiskustasakaal häirunud? Kuiv nahk on ketendav. Tallaalused, eriti kannad ja päkad on kaetud sarvestunud, kuiva, hüperkeratoosse nahaga. Jalaravikabinetis leiab mõnikord aset vestlus: kas te nägu kreemitate? Jaa. Kui tihti? … Aga jalgu? Ei! Aga miks? Miks me unustame ära või ei usu, et ka jalgade nahk vajab niisutamist? Teame juba, et nahk on meie suurim organ ja pakub kaitset. Selleks et nahk saaks seda teha, peab ta olema terve ja vastupanuvõimeline. Kas jalg on ainult varvastest pahkluuni või kuni põlveni? Tavaliselt on ka säärtel kuiv nahk. Kreemitagem siis ka seda! Üldjuhul ei soovitata kreemitada varbavahesid, seda võib teha ainult vahtkreemidega, sest need ei kuhju.

Arsti ettekirjutusel toimub retseptiravimitega oraalne või lokaalne antimükootiline ravi. Need on ainult arsti poolt ordineeritavad ning neid apteeker soovitada ei saa. Oraalselt on kasutusel itrakonsooli ja terbinafiini sisaldavad kapslid. Lokaalselt on kasutatav ravilakk amorolfiinisisaldusega (seda pole praegu saadaval) või uue tootena tsiklopiroksisisaldusega lakk.

Käsimüügiravimite valik on väga lai.

Jalaseene villilises staadiumis võiks jalgu vannitada kaaliumpermanganaadi vesilahuses (1:10 000). Sellel on baktereid ja seeni hävitav mõju, samas võib see põhjustada ka allergiat. Peale korralikku kuivatamist ning baaskreemiga niisutamist kasutatakse käsimüügiravimitest lokaalselt järjepidevalt vähemalt viis päeva järjest kuni kaks korda päevas antimükootilist pulbrit, salvi või lahust. Apteekides saadaolevast valikust sobivad näiteks klotrimasooli-, terbinafiini või naftiliinisisaldusega salvid, pulbrid, lahused, spreid või pliiatsid.

Küüneseene raviks neile patsientidele, kes kapsleid ei saa või ei taha, soovitatakse apteegis küüneplaadile kandmiseks ja sisse masseerimiseks  naftiliinisisaldusega tilkasid.

Kodustes oludes oleks hea pärast pesemist ja veeprotseduure pehmemaks muutunud küüned korrigeerida, lõigata või viilida, desinfitseerida, kreemitada ning alles seejärel kanda peale ravivad tooted. Seda tuleb teha järjepidevalt igapäevaselt vähemalt pool aastat järjest!

Kui kodustes tingimustes protseduuride teostamine on raskendatud, siis võib paksu, hüperkeratoosse küüne lihvimiseks ja lõikamiseks pöörduda jalaravispetsialisti poole. Küüne eemaldamist ei ole tänapäeval harilikult vaja. Spetsialist saab aidata ka taldadel olevaid nahapaksendeid korrigeerida.

Kui ravi on olnud tõhus, siis selleks, et infektsioon ei korduks, tuleb jätkata naha normaalse niiskustasakaalu säilitamisega. Küüntele võib kaitseks kasutada spetsiaalset lakki.

Kokkuvõte

Igasuguse tegevuse, nii õendustegevuse kui ka ravi planeerimisel on oluline meeles pidada  erialaspetsialistide koostöö tähtsust, et parandada jalgade tervist. Ei tohi unustada, et küünedefektid ning küüntele ja nahale tekkivad kõrvalekalded ei ole ainult esteetiline probleem, vaid võivad mõjutada ka inimese psüühikat, ning lähemal uurimisel võivad need märku anda tõsisemast süsteemsest terviseprobleemist. Lõplik paranemine võib olla aeganõudev, mõningatel juhtudel ka lausa võimatu. Kui probleemile reageerimine ja kasutatud ravivõtted ei anna tulemust, peaks olulisel kohal olema lihtsalt jälgimine ja rahustamine.

Kasutatud kirjandus:

1. Hannuksela M, Reunala T, Karvonen J, Suhonen R. (2010). Nahahaigused. Tallinn: Medicina.
2. Liukkonen I, Saarikoski R. (2008). Terved jalad. Tallinn: Medicina.
3. McLafferty E, Hendry C, Farley A. (2012). The integumentary system: anatomy, physiology and function of skin. Nursing Standard. 27(3), 35-42.
4. Mustajoki M, Maanselkä S, Alila A, et al. (2009). Õe käsiraamat. Tallinn: Medicina.
5. Stolt M, Suhonen R, Puukka P, et al. (2012). Foot health and self-care activities of older people in home care. Journal of Clinical Nursing, 21, 3082-3095.